Pettumuse kibe maitse on ikka veel suus ja isegi Colgate ei saa sellest jagu.
Kõik on kui aega ja ruumi eiravas mängufilmis, viletsas mängufilmis, kus peaosa
sai mingi suvaline kutt tänavalt, kes on ilmselt andekam kui kõik kõmulehtede esikülgedel
terendavad tähed, aga olles piisavalt kaua vaid neid hõbeekraanil näinud ei
suuda me enam tõelist talenti ära tunda ja see film jääb tema viimaseks. Ka
"näitlejal" võib olla suus sama kibe maitse mis minul hetkel. Kuid võib-olla tema puhul
ajab asja ära ka Colgate.
Väsimus muudab tundetuks, tuimaks, lodevaks ja melanhoolseks. Ainumaks väljapääsuks on
ainus keelatud asi. Kõik on lubatud peale selle, mis su sellest kõigest siin päästaks. Uni tundub kui magusaim vili, kui ainus asi, mis võib ära võtta selle kibeda maigu, ainus vastumürk. Ilma selleta vajun ma järk-järgult, samm-sammmu haaval aina sügavamasse tundetuse merre. See on kui pikkamööda kehas edasikanduv mürk, mis küll aeglaselt kuid
järjekindlalt su hävitab.